| LAPSENA MÕTLESIN ... | AS A CHILD I WONDERED ... |
| Doris Kareva | tr. Tiina Aleman from Estonian |
Lapsena mõtlesin: mis on maailma lõpp? See, kui vanemad lähevad lahku. Kui vesi viib kõik, kui tuli sööb kõik, kui tuumapomm tuhaks teeb kõik — siis on kõik. Siis on aeg saanud kuju. Aga kui jalge all lõheneb maa, kasvab kuristik, kuhu sa kukud, lõputult kukud, kuid pead jääma elama — miks? Ja ma panin käed kokku palveks: parem tulgu veeuputus. Enne mind, mitte minu pärast. | As a child I wondered: what is the end of the world? It is when your parents divorce. If water carries everything, and fire consumes everything, if a nuclear bomb turns everything to ash - then that's all. Then time has assumed a shape. But if under your feet the ground breaks away, opens an abyss where you fall, endlessly fall, yet you survive — why? I put my hands together in prayer: better a flood should come. Before me, not because of me. |
Copyright © Tugrul Tanyol 2007; tr. copyright © Ruth Christie