JUBA AASTAID, ALATI MÄRTSIS ...FOR MANY YEARS ALREADY, ALWAYS IN MARCH ...
Jaan Kaplinskitrans. the poet and Fiona Sampson (from Estonian)
Juba aastaid, alati märtsis
hakkab mul kahju nendest sumedatest
pilvealustest päevadest. Päriskevade
tulek heidutab: siis on kõik
korraga uus ja imelik - ukseesine, pesemata aknad,
pajude pungad, lume alt paistvad mättad,
kuldnokad ja kuu jõeluha kohal.
Kõik on nagu kutse, kõik kiusab ja meelitab -
toast ära, kodust ära, endast ära, meelest ära,
valguma laiali mööda maad ja vett, minema kuskile mujale,
olema kuskil mujal, olema keegi muu,
ja kui seda ei suuda, siis vähemalt
kisama, tantsima, kirjutama,
laulma kõige lollimaid kevadelaulukesi,
et kuidagi vaigistada seda pakitsemist,
millest ei saa aru, kas ta on veres või vaimus
või milleski muus. Ehk on ta hoopis
kaladest, lindudest või talupoegadest
esivanemate, eelmiste elude mälu, mis mus virgub,
kihk ujuda luhtadele kudema, otsida paarilist ja pesaaset,
katsuda peoga, kas muld on juba soe ja tahe,
või midagi veel mõistmatumat ja põlisemat: seemnetera
teadmine, et on aeg lahti minna ja tärgata,
joovastus ja hirm veel ühe surma ja sündimise ees.
For many years already, always in March,
I begin to feel sorry for these quiet
days and cloudy skies. The arrival
of the real spring has something
frightening in it: then everything
is suddenly new and strange - the door mat, unwashed windows,
buds on the willows, tufts of grass sticking up through the snow,
the starlings and the moon above the floodplain.
Everything is like a call, everything's tempting and luring you
out of the room, out of home, out of yourself, out of mind,
to flow over land and water, to go somewhere else,
to be somewhere else, to be somebody else,
and if you cannot, then at least
to shout, to dance, to write,
to sing some stupid spring songs.
in order to soothe this urge.
You cannot understand whether it is in the blood or in the mind
or somewhere else. Maybe it is the cellular memory
of my ancestors - fish, birds or peasants -
the memory of previous lives awakening in me
an urge to swim to flooded meadows to spawn
to look for a partner and a nesting place,
to feel with your hand whether the soil is warm enough;
or something even more mysterious and archaic:
the understanding of a seed that it's time to sprout,
the thrill and fear of yet another death and birth.

Copyright © Jaan Kaplinski 2004, transl. © Jaan Kaplinski & Fiona Sampson 2004 - publ. Bloodaxe Books


...buy this book
next
index
translator's next