| EI TAHA ENAM KIRJUTADA ... | I DON'T WANT TO WRITE COURTLY POETRY ... | ||||
| Jaan Kaplinski | trans. the poet and Fiona Sampson (from Estonian) | ||||
|
Ei taha enam kirjutada rüütli-luulet, ratsamehe luulet, kes näeb maailma ainult kiirel kapakul oma kiivri silmapilust ja kelle meelde ja keelde hobusesammud on jätnud oma kustumatu tata-rata ja tõttamise kõigest üle, kõigest mööda. Elus ja luules olen ikka tahtnud olla jalamees, rändav õpetlane, kes võib ükskõik kus nõlval istet võtta, jääda silmitsema, kuidas kimalane katsub üksteise järel läbi kõik punase ristiku õied ja siis saata teda pilguga, kuni ta kaob suve - taeva sinetuses, ja jääda mõneks viivuks lihtsalt niisamuti midagi mõtlemata mõnulema keset seda üürikest ilu, kuni pilve jahe vari jõuab minuni ja meenutab, et tuleb tõusta ja minna - õhtu on tulekul, peab leidma kusagilt öömaja ja homme varavalgel asuma teele, et jõuda enne väravate sulgemist linna, kus mul ehk õnnestub leida mingit teenistust kirjutades kirju, sepitsedes laulusid ja õpetades paremast soost poistele ja (vahel isegi) piigadele ladina keelt. Mälestus sest nõlvast, sellest kimalasest ja sellest pilvevarjust ometi jääb ja hakkab vahel kõlama kaasa laulude taga, kus on juttu suvest, linnulaulust ja muidugi Venusest ja mõnest matsakast kõrtsipiigast, kes oli valmis vaesele skolaarile ka ilma tasuta - ainult laulu eest - jagama seda, mida kutsutakse armastuseks. Jah, aga üheski laulus ei ole juttu kimalasest punasel ristikul ja pilve jahedast varjust rändaja näol, kes äkitselt mõtleb, et ta ei tea, kuidas ladina keeles sellest kõigest üldse kirjutadagi ... Ja nüüd seitsesada aastat hiljem pole mul meeles muud kui:
|
I don't want to write courtly poetry any more, the poetry of a horseman who sees the world only from the eyeholes of my helmet and in whose mind and language the horse-trot has left its indelible tata-rata, tata-rata, and who's always racing over and past everything. In my life and poetry I've always wanted to be a pedestrian, a wandering scholar who can sit down on every hillside that's to his liking, look at everything he wants to, look at the bumblebee who searches each blossom of the red clover in turn and then follow it with his eyes until it vanishes in the blue of the summer sky; to stay for a while without thinking, just like that, enjoying all this transient beauty until the cool shadow of a cloud falls upon me, reminding me that it's time to stand up and go: evening is approaching, I must find accommodation somewhere and tomorrow at day-break start again, to reach the town before the gates close. Maybe I'll find some work there writing letters, composing verse and teaching Latin to boys (and even girls) of the better families. However, a reminiscence of this hillside, this bumblebee and this shadow of a cloud will remain, and will sometimes sound in the background of my songs about summer, about birds singing and, of course, about Venus and some buxom tavern-maid who was ready to share with a poor scholar, free, just for a song he made, what thev call love. Yes in one of my songs I spoke of the bumblebee on the red clover-blossom and of the cool shadow of the cloud on the face of the wanderer who suddenly thought he didn't know how to write about it all in Latin ... And now, seven hundred years later, all I remember are these lines:
|
Copyright © Jaan Kaplinski 2004, transl. © Jaan Kaplinski & Fiona Sampson 2004 - publ. Bloodaxe Books
 ...buy this book |