EI TAHA ENAM KIRJUTADA ... I DON'T WANT TO WRITE COURTLY POETRY ...
Jaan Kaplinski trans. the poet and Fiona Sampson (from Estonian)
Ei taha enam kirjutada rüütli-luulet,
ratsamehe luulet, kes näeb maailma ainult
kiirel kapakul oma kiivri silmapilust
ja kelle meelde ja keelde hobusesammud
on jätnud oma kustumatu tata-rata
ja tõttamise kõigest üle, kõigest mööda.
Elus ja luules olen ikka tahtnud olla
jalamees, rändav õpetlane, kes võib ükskõik
kus nõlval istet võtta, jääda silmitsema,
kuidas kimalane katsub üksteise järel
läbi kõik punase ristiku õied ja siis
saata teda pilguga, kuni ta kaob suve -
taeva sinetuses, ja jääda mõneks viivuks
lihtsalt niisamuti midagi mõtlemata
mõnulema keset seda üürikest ilu,
kuni pilve jahe vari jõuab minuni ja
meenutab, et tuleb tõusta ja minna - õhtu
on tulekul, peab leidma kusagilt öömaja
ja homme varavalgel asuma teele, et
jõuda enne väravate sulgemist linna,
kus mul ehk õnnestub leida mingit teenistust
kirjutades kirju, sepitsedes laulusid
ja õpetades paremast soost poistele ja
(vahel isegi) piigadele ladina keelt.



Mälestus sest nõlvast, sellest kimalasest ja
sellest pilvevarjust ometi jääb ja hakkab
vahel kõlama kaasa laulude taga, kus
on juttu suvest, linnulaulust ja muidugi
Venusest ja mõnest matsakast kõrtsipiigast,
kes oli valmis vaesele skolaarile ka
ilma tasuta - ainult laulu eest - jagama
seda, mida kutsutakse armastuseks. Jah,
aga üheski laulus ei ole juttu
kimalasest punasel ristikul ja pilve
jahedast varjust rändaja näol, kes äkitselt
mõtleb, et ta ei tea, kuidas ladina keeles
sellest kõigest üldse kirjutadagi ... Ja nüüd
seitsesada aastat hiljem pole mul meeles
muud kui:
Qualis in aestivo sudo
nova mira pulchritudo
subito in omnibus

rebus avibus insectis
novis laetis et perfectis
patet mundus sensibus.
I don't want to write courtly poetry any more,
the poetry of a horseman who sees the world only
from the eyeholes of my helmet
and in whose mind and language the horse-trot has left
its indelible tata-rata, tata-rata,
and who's always racing over and past everything.
In my life and poetry I've always wanted
to be a pedestrian, a wandering scholar who can
sit down on every hillside that's to his liking,
look at everything he wants to,
look at the bumblebee who searches
each blossom of the red clover in turn
and then follow it with his eyes until it vanishes
in the blue of the summer sky; to stay for a while
without thinking, just like that,
enjoying all this transient beauty
until the cool shadow of a cloud
falls upon me, reminding me
that it's time to stand up and go: evening
is approaching, I must find accommodation somewhere
and tomorrow at day-break start again, to reach
the town before the gates close.
Maybe I'll find some work there
writing letters, composing verse
and teaching Latin to boys (and even girls)
of the better families.

However, a reminiscence of this hillside, this bumblebee
and this shadow of a cloud will remain, and will sometimes
sound in the background of my songs about summer,
about birds singing and, of course, about Venus
and some buxom tavern-maid who was ready
to share with a poor scholar, free, just for a song he made,
what thev call love. Yes
in one of my songs I spoke of the bumblebee
on the red clover-blossom and of the cool shadow
of the cloud on the face of the wanderer
who suddenly thought he didn't know
how to write about it all in Latin ... And now,
seven hundred years later, all I remember
are these lines:

Qualis in aestivo sudo
nova mira pulchritudo
subito in omnibus

rebus avibus insectis
novis laetis et perfectis
patet mundus sensibus.

Copyright © Jaan Kaplinski 2004, transl. © Jaan Kaplinski & Fiona Sampson 2004 - publ. Bloodaxe Books


...buy this book
next
index
translator's next